Sulps

"Hea küll," ütles Xena. Ta oli küll uudishimulik, aga pidas targemaks mitte rohkem pärida. Nad kõndisid mõni maa vaikuses. "Anna mulle andeks, et ma.. Võib-olla liiga pealetükkiv kogu oma jutuga olin," sõnas ta siis üpris järsku. "Ma pole kellelegi tegelikult oma lugu rääkinud. Selles pole midagi, mida võiksin teistega jagada, aga järsku ma.. Pole vahet." Naine raputas õrnalt pead ja jätkas siis, jätmata Irale võimalust midagi vahele öelda. "See on selle kõrgema künka taga, mis siit puude vahelt paistab. Sealt maalt pole ma tegelikult päris kindel, millal see algab, niiet peaks ettevaatlik olema." Xena otsustas mineviku-teema kõrvale heita ja tegeleda sellega, mida nad nüüd tegema hakkavad.

Valira oli just suud avamas, et Xenale öelda midagi, nagu "pole hullu" või "elab üle, sa pole esimene ega ilmselt mitte ka viimane", kuid tüdruk lõikas tal sõnad suust. "Olgu," noogutas Ira lihtsalt ülejäänud jutu peale. Kui Xena teema ära lõpetas siis polnud tema asi seda uuesti üles kiskuda. Tal oli parasjagu selline veidi rõõmsam tuju ja Xena lugu oli küllaltki masendav. Ega ka tema enda oma tegelikult läbi ja lõhki lilleline polnud, kuid ta ei lasknud end mõndade õite puudumisest häirida.

Nad jõudsid üle künka ja Xena vaatas Irale otsa. "Vaata oma jalgade alla," hüüdis ta muigega ja naeris endamisi, hüpates nende kohal kõrguva puu lehtede vahele. Ta sahistas esijalgu päris kõvasti, kuid ronides tihedatelt puudelt puudele, oli ta vaiksem. Xena nägi endast paremal olevat vesiliiva ala ja ületas selle kõrval olevad puud suurema vaevata. Kui ta oli jõudnud teisele poole, pistis ta pea puu vahelt välja ja hüüdis sinna jäänud Irale: "Kas tuled puude kaudu või mõtleme midagi muud välja, et sind siia saada?" Tema lõbus tuju üllatas naist ennastki. Xena ei teadnud kui head on Valira ronimisoskused, seega ta küsiski. Kui need nii head ei ole, siis saab ju mõne puu maha saagida või midagi. Naine oli kindel, et hirmul Ira küll ei ole, kui ta mõne takistuse ületama peaks.

Ja Valira vaatas, olles rahul sellega, mida nägi. "Puude kaudu," arvas tüdruk hüpates sama puu otsa, millelt Xena alustanud oli. Tema puudel ronimse oskused polnud teab mis erilised, aga ta oli harrastanud muudel asjadel ronimist, ega arvanud, et puudel nii väga keerulisem oleks olnud. Kui aus olla, siis teda ei kõigutanud väga see, et ta sisse võiks kukkuda. Ta lihtsalt ei hoolinud. Polnud kedagi, kes teda tagasi oleks oodanud, nii et milleks? Tüdruk hüppas järgmisele puule ja see läks isegi suhteliselt hästi. Sealt edasi sai ta veidi kergemalt, kuna kolm puud kasvasid rohkem lähestiku. Ja siis jälle hüpates suutis ta ühe oksaga vastu pead saada, kuid seda sündmust varjasid lehed Arese tütre eest, kes võis kuulda vaid Ira vandumist, mis tähendas seda, et kõik on korras. Kuni ta suudab vihane olla, on kõik okey. Lõpuks jõudis ta ka kohale, näol naeratus, kuigi ta pikkades lahtistes juustes leidus puuoksi, lehti ja ta otsaesisel oli väike roosakas kriim. "Niisiis?"

Xena muigas, kui Ira kohale jõudis. "Sa meeldid mulle. Sa oled lahe," sõnas ta lõbustatult, vaadates tüdruku juukseid, mis puulehti täis olid. "Mis sinuga juhtus?" Ta osutas otsaesisele, millel oli kriim, mida enne kindlasti ei olnud. Xena arvas, et ju sai oksaga vastu pead või midagi. "Ega sul juhuslikult..." arutles ta endamisi, mõeldes mis edasi. "On sul ideid?" küsis ta siis Ira poole pöördudes.

Ira naeratas lihtsalt laialt ja kehitas siis õlgu. "Puu, ma ei saa nendega vist üli hästi läbi," arvas tüdruk ja pöördus vesiliiva poole vaatama. "Lähme ujuma? Ei? Tegelikult väga häid ideid ei ole," lausus ta. Muidugi oleks võinud mängida, et maa on vesiliiv, missiis, et see tegelikult oligi, aga tal hakkas oma peast siiski veidi kahju, nii et ta päris kuuldavaks seda ei teinud. Nad sisuliselt olid seda ennem ka mänginud juba, eks.

"Ujuma," naeris Xena. "Aga päriselt... Meil võiks midagi nöörisarnast olla... Samas võib ka lihtsalt puuvõrgustiku teha, okstest, nagu lõksulgi oli. Kui sa viitsid. Mul hetkel paremaid mõtteid ei ole," lisas ta. Naine uuris juba ümbrust, et leida sobivad oksi, mida maha lõigata ja kokku siduda.

Valira kehitas lihtsalt õglu. "Ükskõik," lausus tüdruk lihtsalt. Peaasi, et midagi teha oli, teda väga ei huvitanud ülejäänu. "Milliseid oksi vaja on?" uuris tüdruk Xenale järele sibades, et aidata. Mingeid noori ja veel mitte kuivanuid ilmselt? Aga kui pikad need olema peaksid?

"Umbes meetriseid ma arvan, või veidike lühemaid," sõnas Xena ja lõikas oma mõõgaga neid puude küljest. Irale andis ta taskunoa, kuid see oli küllaltki tugev, et oksi kätte saada. "Millega sa vabal ajal tegeled?" küsis Xena samal ajal, kui nad oksi otsisid.

Ira kehitas õnralt õlgu, üritades valida võimalikult sarnaseid oksi Xena omadele. Tal läks okste puuotsast kätte saamisega veidi kauem aega, kuna noaga oli raskem nüsida. "Enam-vähem kõigega, mis parasjagu huvi pakub. Lugemine, mõõgavõitlus või midagi. Keemia on üks peamisi. Mulle meeldib segusid teha, see on põnev. Siin antakse nõu ka, nii et ma ei pea liiga palju juhuslike katseid tegema," jutustas ta.

"Mõõgasvõitlus?" tärkas Xena. Tüdruk hakkas talle aina rohkem ja rohkem meeldima. "Oled nõus minuga hiljem ühe väikese... võitluse maha pidada?" pakkus ta silmad säramas. Ta vaatas enda ja Ira hunnikut ja arvas, et rohkem oksi pole vaja. Nüüd korjas ta veel maapinnalt tugevaid taimejuuri, millega oksi kinni siduda ja viipas käega, et Ira sama teeks.

"Ma pole midagi väga erilist," hoiatas Valira. Tal polnud niiöelda jumaliku annet, mida võinuks isalt pärida. Ta oli treeninud oma käsi ja sai mõõkade hoidmisega hakkama, kuigi ta siiski eelistas kergemaid relvi mida polnud ka nii keeruline kiiresti liigutada ega tasakaalust välja viia. Jõust jäi tal kindlasti puudu, kuid ta uskus, et võiks isegi mõne võitluse tahtmise korral võita, kui ainult rakendaks oma teist oskust väga kaua ringi tõmmelda. Ira jälgis Xenat ja asus samuti taimejuuri korjama, kui Xena viipas. Temast polnud just üli palju abi, kuid ta vähemalt üritas.

"Ma tahaksin siiski proovida," ütles Xena salakavala muigega. Seejärel näitas ta tüdrukule, kuidas tuleks taimejuurtega oksad otstest kinni siduda, et tekiks võrgustik. "Näe, tee selline sõlm," õpetas ta ja näitas Irale üht tugevat umbsõlme, mis tuli vaid teatud nipiga lahti.

Ira kulm tõmbus märgatavalt kortsu, ta võttis ühe taimejuure ja vaatas siis uuesti, kuidas Xena seob. Tal isegi tuli välja tegelikult. Vähemalt see esimene kord, teise juurega asjatades enam nii hästi ei edenenud, veidi sitt juur oli ka, kui aus olla, aga see on siiski kehv vabandus. Ta oli üldiselt kiire õpija, kuid alati see siiski väga kiiresti ei käinud, nagu näha.

Xena jälgis Ira tegevust ja parandas teda aeg-ajalt. Kui nad omadega valmis said, lausus Xena: "Mis siis nüüd edasi? Lähme parvetama?" Ta mõtles seda pigem naljana, teadmata mida tegelikult ette võtta. Ta ei tahtnud sugugi Irat ohtu panna, kui taimejuured peaksid nende raskuse all alla vanduma, kuigi naist üksi kannatasid need kindlasti, seda teadis ta oma kogemusest.