εïз

Percy oli läinud jalutama. Ta kõndis tükk aega sihitult ringi, mõeldes oma õest, keda polnud ta veel näinud. Kuid millalgi pidi see juhtuma, kuna ööbimiskoht oli neil ju sama. 
Poiss liikus vaikselt edasi kuni jõudis ühe männipuu juurde. Percy tundis selle kohe ära. "Thalia Mänd," pomises ta omaette ning libistas hetkeks käe mööda puu tüve ülevalt alla. Puu koor krõbises poisi käe all. Seejärel tegi poiss kindlaks, et mingeid rõvedaid putukaid puu juures ei liikle. Ei olnud. Siis võis poiss rahulikult maha istuva, võtta kätte oma märkmiku ning pastaka ja kritseldama asuda.
Nimelt hakkas Percy seda sama mändi joonistama. Ta üritas seda peast, olles puudjust mõnda aega silmitsenud. 

OT: Amisha

Amisha oli juba pikemat aega vaikselt puu otsas ühel selle jämedamatest okstest kükitanud ning seal omaette ühte järjekordset raamatut lehitsenud. Olles selle sisusse niivõrd süvenenud, ei märganudki ta, et veel keegi oli oma tee siia leidnud.
Ja ilmselt polekski seda lähiajal juhtunud, kui hetk hiljem poleks mingi lind neiust paar oksa ülevalpool valjuhäälse kraaksatuse kuuldavale toonud ning sellega viimast ehmatanud, mistõttu neiu äärepealt puu otsast alla oleks sadanud. Ja kuna tal oli niigi tükk tegemist, et viimasel hetkel ühest oksast kahe käega kramplikult kinni haarata, siis oma raamatut tal päästa ei õnnestunud.
Neidis üritas end kõigest väest tagasi oksale vinnata, kuid oma mitte just kuigi tugevate käte tõttu jäigi see pelgalt ürituseks.
Misha kiikas alla maapinna poole, et veenduda, kui pikk maa teda õieti maapinnast lahutab ja kas tal ei tasuks siiski kaaluda varianti hüpata.
Alles nüüd märkas ta puu all istet võtnud noormeest, kelle sülest leidis ta ka pooleldi avatuna oma raamatu, mis ilmselt oli sinna maandunud.

Percy võpatas kui miski raske asi talle täpselt sülle lendas. See oli raamat, mis lendas otse tema käes olevale püstisele pliiatsile otsa. Harilikul aga nii hea lõpp ei olnud kui Percyl, raamat tegi sellele 1-0 nii, et see täpselt keskel pooleks murdus. Poiss tõstis raamatu ettevaatlikult sülest ära. Hommikul sai ta palliga vastu pead, nüüd oleks veel napilt raamatuga ka saanud.
Seejärel jäi poiss mõtesse. Langevad raamatud? Pole võimalik. Percy, endiselt kerges šokis, tõusis püsti ja vaatas ettevaatlikult puu latva, et mitte järgmise raamatuga vastu pead saada. Seal märkas ta ühte tüdrukut, kes kahe käega kramplikult oksalt kinni hoidis ja õhus rippus.
"Oled korras seal?" hüüdis poiss siis ning vaatas närviliselt tüdruku ja maapinna vahelist maad, kergelt oma punetavat kätt hõõrudes.

"Hetkel veel küll," hüüdis Amisha vastu. "Ja ma loodan, et see ka jääb nii." Need viimased sõnad lausus ta juba oluliselt vaiksemalt, rohkem iseendale. Nimelt oli ta otsustanud hoolimata mitte just kõige lühikesemast vahemaast siiski hüpata, sest mida muud tal ikka teha oli? Kätest hakkas ka juba jõud otsa saama ning varem või hiljem oleks ta sealt niikuinii nagu küpse õun alla sadanud.
Olles veel mõne hetke julgust kogunud, lasi Misha mõlema käega oksa küljest lahti, millele järgnes kiire õhulend ja juba hetk hiljem maandus ta mitte just kõige õnnestunumalt maapinnal.
Esmapilgul tundus, et maandumine õnnestus ning kõik neidise ihuliikmed jäid enam-vähem terveks, ent üritades end püsti ajada, takistas neiut terav valu, mis äkitselt tema vasakut jalga läbistas.

"Ära isegi..." hakkas Percy tüdrukut takistama, et teda kuidagi enne alla hüppamist aidata, kuid neiu lasi käed lahti ja hüppas. "Kas sa oled hull?" küsis poiss peaaegu et karjudes ja jooksis neidise juurde. Esialgu tundus, et ta jäi vist hoolimata kehvast kukkumisest terveks, kuid kui Percy nägi, et midagi on väga valesti, ilmus tema näole ehmatunud ilme.
"Kus sul valus on?" küsis poiss surmtõsiselt, kuigi ta tegelikult midagi erilist just esmaabist ei teadnud.

Amisha ei osanud kuti esimese küsimuse peale midagi targemat teha, kui lihtsalt süüdlaslikult vaikida.
Ka ta ise oli hakanud juba vaikselt aru saama, et see oli tõeline julgustükk üldse nii kõrgele ronida. Algselt oli see maa tegelikult poole lühem tundunud, ent tema valutada lõhkuv jalg pani teda järjest enam vastupidises veenduma.
"Siit," oigas neiu, õrnalt oma valutavat jalga masseerides ning tõstis siis pilgu, vaadates enda vastas seisvale noormehele üsna hädisel pilgul otsa.

"Liigutada saad või kuskilt midagi väga katki?" küsis Percy endiselt veidi ehmunult ja kummardas tüdruku juurde. Kui midagi väga hullu oleks, jõuaks poiss tüdruku kasvõi haiglaosakonda kanda. Percy lasi pilgul korraks üle tüdruku, veendumaks, et ta suudaks seda küll. Tüdruk ei tundunud eriti raske. Seejärel vaatas ta murelikul pilgul tüdrukule otsa. Ta siiski lootis, et luud on terved.

Amisha üritas veelkord püsti tõusta, kuid taaskord vedas ta vasak jalg teda alt ning neidis prantsatas tagasi istuli.
"Vasak jalg teeb kohutavat valu ja ma pole kuigi kindel, kui hästi mul ühel jalal liikumine välja tuleks," sõnas Misha ohates.
"Ja ausaltöeldes ma isegi ei tea, kuhu ma sellises olukorras minema peaksin," pidi neidis kerge piinlikkustundega tunnistama. Varem polnud ta nii täbarasse olukorda sattunud ning seega polnud tal õrna aimugi, kuhu ta esmaabi saamiseks pöörduma peaks.

Percy üritas tüdrukut toetada, kui ta püsti tõusma hakkas, kuid tema reaktsioon oli liiga aeglane ning neiu, kelle nimegi ta veel ei teadnud, prantsatas maha tagasi. "Ära parem üritagi rohkem ise püsti tõusta," sõnas poiss manitsevalt. "Peamajas on haigla osakond, ma võiksin sind sinna vahepeatustega kanda, siit pole palju maad. Kuid kui istudes kannatad ära ja luud puruks pole võib veidi lasta jalal puhata," rääkis Percy ja vaatas murelikult kordamööda tüdrukut ise ja seejärel tema jalga. "Lahtist luumurdu ei paista igastahes olevat," lisas poiss, kui lähmalt uurides verd ega muud sellist ei paistnud.