Kuri plaan

Õues oli juba ammu ilma pimedaks läinud. Väljas oli päevaga võrreldes päris külm, kuid Valira nautis seda. Tuul oli võib-olla veidi liiast, kuid lisa pluus aitas ka selle vastu. Üle juba niiskeks muutunud muru sammudes jõudis ta relvahoidu. Tegelikult tal nii väga kindlat sihti polnudki olnud. Jalad lihtsalt ise viisid ta sinna.
Kuna ta ka juba seal oli, otsustas ta sisse minna. Relvi oli suhteliselt palju ja seal oli kitsas, kuid mingil põhjusel see isegi meeldis talle. Kõndida nende teravate riistade vahel lihtsalt ringi ja silmitseda neid nõrgas valguses, mis ukseavast tuli. Kindlasti oli ka kuskilt võimalik leida mingi muu valgus allikas, kuid Ira ei tahtnud.
See oli umbes sama nagu kõnniks ringi nõrgalt valgustatud toas, mis on täidetud portselannukkue ja marionettidega. Ira peatus mõne hetke pärast mõõgaliste juures, kui neid niimoodi nimetada võib. Tüdruk pidas silmas erinevaid mõõku, pistode ning nuge. Igatahes kõigil neil oli üks või kaks tera ja osadel päris ilusad tuped ning käepidemed, mida tüdruk küll valguse tõttu siiski eriti hästi ei näinud. Vaikselt valis ta ühe kõvera teraga mõõga ja libistas selle tupest välja, et vaadata, kuidas kuuvalgus teralt peegeldus. Vallie võis päris seda nägu olla, nagu tahaks ta kohe minna ja kellegi selle otsa torgata.

OT: Percy

Percyl polnud imekombel tol õhtul kuidagi und. Ta oli tõmmanud selga paksema dressika, kuna väljas oli päris külmaks läinud ja seadis sammud teadmata suunas. Esialgu oli ta kuskile metsa välja jõudnud, kuid siis sealt kuidagi välja jõudnud ja sattunud relvahoiu juurde. Poiss hoidis esialgu sealt veidi kaugemale, sest öösel ei olnud see koht tema jaoks just kõige meelitavam koht. Nagu teadagi, eelistaks PJ igal ajal vett. Kuid kui poiss oli mõnda aega seal lähedal ringi tammunud, otsustas ta veidi lähemale minna. Esialgu lihtsalt selleks et pilk peale visata ja võib-olla isegi sisse kiigata kuna öösel ei sattunud sinna just kedagi.

Relvahoiu uks oli igatahes pärani lahti jätkuvalt. Ja Valira seal sees kõigi riiulite ja muude asjade vahel, mis seal olid. Veidi veel seda kõverat mõõka imetlenud, libistas ta selle tuppe tagasi ja asetas ettevaatlikult oma kohale, et mitte kolinaga öö vaikust rikkuda. Järgmiseks võttis ta endale ühe kergema sirge teraga mõõga, et sellega siis uksest välja minna, kuna seal oli palju rohkem ruumi mõõgaga vehkimiseks ja palju vähem võimalust enda ära tapmiseks, mis oli igati positiivne, kuna ta ei soovinud veel nii pea hauda minna. Muidugi oleks olnud tore oma matustel hea välja näha, aga kõigepealt oleks tal olnud siiski kedagi, kes ka matustele tema noort nägu vaatama oleks tulnud, nii et veel ei olnud suremiseks õige aeg.

Percy liikus relvahoiule aina lähedamale. Väljas oli tegelikult parajalt kõhe olla. Kuid hoolimata sellest tõmbas poissi miski aina sinnapoole. Kui PJ märkas pärani ust, kortsutas ta kulmu ja mõtles, et keegi hooletu oli jälle ukse lahti jätnud. Ta ei uskunud, et keegi seal oleks, sest relvahoid tundus seest täiesti pime ja vaikne. Poiss läks lähemale, et ust kinni panna, kuid järsku nägi ta enda ees mingit kuju, kellel käes oli pikk mõõk. Või vähemalt poiss seda arvas, kui kuuvalgus sellelt vastu peegeldas. Percy karjatas silmnähtava ehmatuse pärast ja astus mitu sammu tahapoole. Ta ei ehmunud tavaliselt just eriti, kuid see hetk oli täielik erand.

Valira võpatas, kui mingi kuju korraga ta ei kusagilt ta ette tekkis ja karjatas. Tüdruk ei osanud absoluutselt seisukohta võtta. Kes see oli ja mille kuradi pärast ta karjus? Ira tõstis mõõga veidi kõrgemale ja asetas sellele ka oma teise käe, et end võimaliku ründaja eest kaitsta. Kuu ja tähtede valgus polnud küll teab mis ere, kuid ikkagi oli relvahoius veelgi pimedam olnud ja tüdruk tõesti ei suutnud kogust leida eriti palju tuttavlikku. Ta ei usaldanud laagri kaaslasi ka liiga palju, kui aus olla. "Kes kurat sa oled ja mida kuradit sa keset ööt siit otsid, kurat võtaks?" nõudis Hermese tütar kurjalt. Ei tema toonist ega hoiakust paistnud välja hirmu, kuid ometi ta seda tundis mingil määral.