Päikesetõusu ajal harjutamas

Järgmise võistluseni oli jäänud vaid paar päeva - seekord Matthew küll ei osalenud, kuid ta oli iga võistlust pinksalt jälginud, hinnates teiste võistlejate tugevusi ja nõrkusi ning kuidas neid ronimispuul rakendada. Paremaks hindamiseks pidi ta aga teadma ka ronimisseina omadusi. Iga hommik, enne päikesetõusu oli ta tulnud ronimisseina juurde - iga päevaga oli ta muutunud osavamaks, kuid talle tundus, nagu iga päevaga midagi muutub ja takistus muutub raskemaks. Särk seljas juba higist tilkumas, jätkas ta aga ronimist, olles väga lähedal tipule.

Xena tuli harjutamisplatsile. Talle meeldis siin käia, kuid ise võistlustest ei võtnud ta kunagi osa. Ta nägi seal ka poissi, kes tundus temast noorem olevat. Mis oleks ka üsna loogiline, sest enamus siinseid elanikke olid temast nooremad. Xena võttis kätega seina tugedest kinni ning hakkas ronima. See tuli tal üpris hõlpsasti välja, sest ta oli kõige sellisega - ronimise, võitlemise - tegelenud juba lapsest saati.

Matthew jõudis viimaks tippu - pühkides esimese asjana higi oma otsa eest, mis oli ta silmadele langemas. Alles siis märkas ta, et ta ei olnud enam üksi. Ta teadis naist, nägupidi küll - nad olid samas majas. Tegu oli ta poolõega - pidi olema, kuid nad ei olnud veel kordagi tutvunud. Sättinud end mugavalt istuma tippu, jälgis ta, kuidas järjest ülespoole roniti.

Xena jõudis poisini ja vaatas teda põgusalt. Seejärel sättis ta ennastki istuma. "Ma oletan, et sinagi oled üks Arese omadest," sõnas ta väikese põlgusega. Poisi enda vastu polnud neiul midagi, küll aga oli oma isa vastu. Sellel jumalal oli ometi palju pooljumalaist lapsi ja kõik superoskustega võitlemises. Xena arvates peaks neid olema vähem või siis üldse mitte.

"Millest sa seda oletad? Ma ei tea, et see ronimissein oleks vaid Arese järeltulijatele broneeritud." tegi Matthew näo, nagu ta poolõde oleks eksinud. "Ma ei tea, et mul oleks ka otsa ette tätoveeritud oma päritolu." lisas ta aga siis veel, et naist segadusse ajada.
"Muidugi öeldus jälle järeldan, et Sina oled Arese tütar ja toonist tundub, et vist mitte eriti õnnelik selle üle?" tõi noormees siis aga vastukaaluks enda oletused.

"Sa olid piisavalt osav, et Arese poeg olla," vastas Xena. Ta ei läinud eriti segadusse ja jäi endale kindlaks, kuidgi hetkeks lõi ta kõhklema. "Ma olen selle üle rõõmus. Või noh.. Mulle meeldib vägivald, võitlemine ja muu selline. Lihtsalt Arese - vabandust väljendi pärast - sigitisi on liiga palju. Aga see on minu arvamus, ei pea mingit tüli tõstma." Naine toksis ühe jalaga kivi, mis talle kõige lähemal oli.

Aastatega oli Matthew õppinud uhke olema oma päritolu üle - see, et tal võis olla lugematu arv õdesid-vendi ei olnud talle probleem. Rohkem inimesi, kellega võistelda. "Olgu, jah, sul on õigus, ma olen 1 Arese sohilastest - olgem ausad, vanemaid valida ei saa " Esimest korda kuulis aga Matt, et kellelegi reaalselt meeldib vägivald - võitlemine, see oli mõistetav, vägivald aga kuidagi liiga brutaalne. " Sa peaks Athena tütreid nägema - nemad on päris osavad sellel ronimisseinal." Matt imetles väheseid, kuid tal oli veel meeles, kuidas viimasel võistlusel 1 Athena tütardest oli oma kergust osavalt ronimisseinal kasutanud ja võitnud.

"Nojah," kostis Xena selle vanemate-lause peale. "Ma olen neid näinud," ütles ta Athena tütarde kohta muigega. "Nad on tõesti päris osavad." Naine sättis end paremini istuma ja ronis natuke rohkem paremale. Siis oli tal mugavam.

"Muide, me oleme küll poolõde- ja vend, kuid pole vist varem kohtunud? Ma olen Matt." Ta võis ju olla ennasttäis ja üks paljudest Arese poegadest, oli ta siiski õppinud mingisugust viisakut oma perekonnalt, kes olid teda tegelikult kasvatanud. Alles nüüd mõistis Matt, et üles ronimine oli olnud tegelikult väsitav ja tal oli janu. Kogu ta varustus oli aga jäänud alla.

"Xena," vastas naine. Ta ei kasutanud kunagi enda keskmist nime. Seejärel võttis ta oma seljakotist, mis tal samuti kaasas oli, välja veepudeli. Ta jõi paar lonksu ja ulatas siis Matti poole. "Soovid ka?" Ta ei naeratanud, vaid tema nägu püsis ikka täiesti tõsine.

"Väga meeldiv." lausus noormees, kuuldes Xena nime. Vähemalt ei olnud tegu ühega neist, kes üritasid kiivalt varjata enda päritolu ja nime - omaarust olles nii salapärased ja teiste jaoks põnevad. Matthew võttis talle ulatatud pudeli vastu ning võttis sellest paar lonksu. "Tänan." sõnas ta vaid lühidalt, ulatades pudeli tagasi poolõele. "Kui tihti sa siin täpselt käid? "

"Vähe. Mulle meelib mägedes rohkem ronida. Seal ma olen tavaliselt üksinda. Aga täna, noh, ma tegelikult arvasin, et nii vara siin veel kedagi pole." Ta kehitas korraks õlgu ja pistis pudeli tagasi kotti. Naine heitis siis pilgu päikesele, mis muudkui kõrgemale tõusis. "Ja sina? Kui tihti sa siin oled? Käid võistlemas ka?"

"Mind võib päris tihti hommikuti siit leida." vastas Matt küsitule. Ta oleks tahtnud võistlustel tihedamini osaleda, kuid neil olid siiski mingid piirangud. " Ma alles hiljuti osalesin, suhteliselt edukalt veel. Nüüd tuleb mõnda aega oodata ja treenida." konkurents oli kõva, kuid viimasel ajal olid ta vastaseks olnud kehaliselt vähe nõrgemad, mis oli vägagi pettumust valmistav. Veel kordagi ei olnud ta aga võistelnud oma poolõdede-või vendadega.

"Ahsoo. Ma olen hakanud sellele vaikselt mõtlema. Tundub, et see on siiski parim viis oma oskusi rakendada, kuid ma pole kindel," sõnas Xena. Ta oli vaid ühe korra neid vaatamas käinud ja siis otsustanud, et see on tobe. Nüüd aga mõtles ta tõsiselt osalemisvõimalustest.

"Selleks peab olema soovi võistelda ja võita." teadis Matthew ja just need kaks jõudu olid sundinud teda võistlusel osalema ja talle ka edu toonud. "Ja olgem ausad, tegelikult on meil siin suhteliselt eelised." naise kehaehitusest juba mõistis Matt, et too on samuti suhteliselt atleetlik - see oli midagi, mille nad olid oma ühiselt vanemalt pärinud, lisaks osavusele.

Xena muigas vaikselt. "Jah, seda küll. Soovi võistelda ja võita on mul kindlasti. Juba väikesest peale on see mulle sisse harjutatud." Xena ronis veel paremale, et endale mugavam asend leida. "Millal järgmised toimuvad?" uuris ta siis, sest naisel polnud võistluse ajakavast aimugi.

"Kõigest paar päeva - Reedel vist oli ja täna on ju kolmapäev." meenutas Matt, millal järgmised võistlused pidid olema. Need olid küll rohkem harjutamiseks ja nii öelda vahevõistlused, kuid Matt oli seda meelt, et kõiki tuleb võtta tõsiselt ja on pingutamist väärt. "Kuid suurte mängudeni on veel tervelt kuu aega treenida." need olid küll mitmeosalised ja Matt teadis, et osaleb neil kindlasti.

"Mmm.. Ma arvan, et neil viimastel ma isegi osalen. Mida oskama peab?" küsis ta kohe järgmise küsimuse. Tal oli infoallikas olemas ja naine ei kavatsenud laskmast mööda võimalust midagi tähtsat võistluste kohta teada saada.