Mäejalamil

Xena istus parajasti mäejalamil ühel kivil, sest midagi muud ta teha ei osanud. Ta võttis ühe pikema oksa ja hakkas oma taskunoaga seda teritama. Ta naeratas endamisi ja tonksis vahepeal jalaga maad.

OT: Percy siis.

Percy ronis vaikselt mäe otsa. Tal oli igav ning ta arvas, et päikeseloojangut oleks sealt tunni aja pärast hea vaadata. Poisil oli igaks jaoks kaasas ka märkmik tühjade paberitega ja harilik pliiats ning pastakas. Juhuks, kui tekib tuju avanevat vaatepilti joonistada. Poiss jõudis mäe jalamile ning avastas, et ta polegi üksi. Temast veidi eemal istus kivil üks naissoost isik. PJ liikus talle lähemale. "Hei!" ütles ta vaikselt, et mitte võõrast ehmatada.

OT: Loodan, et ei pahanda, et päikeseloojangu tekitasin siia. 

Xena pööras välkkiirelt oma pea sinnapoole, kust hääl tuli. Seal oli üks poiss, kel kaasas märkmik. "Hei," vastas ta muigega. Ta oli päris kindel, et oli poissi kuskil näinud.

Toda võõrast neidu oli Percy ka varem näinud, kuid tema teada polnud mingit lähedasemat kontakti veel olnud. "Percy Jackson," tutvustas poiss end sõbralikult ja naeratas. Seejärel viis ta pilgu kaugusesse ja jälgis, kuidas see imekummaline päike vaikselt madalamale triivis.

"Xena," tutvustas ta end. Ta jälgis samuti päikest, kuid ilmselgelt väga vähese huviga. Ta oli ikka veel keskendunud oma puuoksale, mida ta teritas. Kooreribad lendlesid aeg-ajalt maapinnale.

"Mis sind siia toob?" küsis Percy ning vaatas, kuidas tüdruk/naine puuoksa teritas. Seejärel võttis ta tema kõrvale maha istet, näoga päikese poole. PJ võttis ette uue tüja lehe oma märkmikust, otsis taskust välja oma hariliku ning asus esimese kontuure tõmbaba.
Percy armastas kritseldamist ja joonistamist. See oli kirg juba tema väikesest east. See rahustas poissi ja aitas tal vajadusel mõtted mujale saada.

"Tahtsin üksi olla. Aga nagu näha, on mul ka seltskond. See on vist isegi parem," tunnistas ta. "Mida sa ise teed?" Ta nägi, et poiss joonistab ja pidi tõdema, et selles oli tal tõesti annet.

"Vajasin teistest veidi eemalolekut ja otsustasin siia päikeseloojangut jäädvustama tulla, veidi omal ja mitte eriti uhkel viisil," tõdes poiss ning naeratas omaette. Ta emalegi meeldis tegeleda kunstiga. Ainult, et tema maalis. Percy ema eelistas maalida alati ilusaid maastikupilte, mis nägid nii reaalsed ja kaunid välja, et ka poiss tahtis neid proovida joonistada. Temal aga maalimine hästi välja ei tulnud ning PJ avastas endas väikese joonistamisande harilike ja pastakatega.

"Sa joonistad päris hästi," märkis Xena ja piilus veelkord märkmikusse. Poisil oli selle peale tõesti annet. Xenale ei olnud kunagi kunst eriti südamelähedane olnud. Ta pidas sellest küll lugu, aga ise ta sellega ei tegelenud.

Percy naeratas. "Oh, ma tänan," lausus ta ja vaatas maha. "Eks ma olen natukene harjutanud ka." Möödusid mõned üksikud hetked vaikuses ja siis küsis poiss tüdrukult/naiselt (OT: kuidas ma peaksin talle ütlema?): "Millega sina tegeled?"

OT: Ma ei teagi, sa võid vist tüdruk ka öelda. Vali ise
"Põhiliselt võitlemise, relvade käsitlemisega. See huvitab mind kõige rohkem ja on mulle ka kõige südamelähedasem. Aga mulle meeldib aeg-ajalt ka lugeda," sõnas Xena ja vaatas kaugusesse. Taevas oli imelist värvi.

"Lugemine on ka mõnus," nõustus poiss. Ta vaatas aeg-ajalt taevas ning joonistas siis jälle natukene. Päikeseloojang hakkas aina enam ilmet võtma. "Kui sulle sõjakunst meeldib... siis las ma mõtlen... Ares?"

"Ares on minu isa jah," pomises Xena ja pani lõpuks oma oksa kõrvale. Sellel oli terav tipp ja Xena leidis, et see sobiks relvaks päris hästi. "Ja sinul?" uuris ta siis poisi käest, silmitsedes teda pealaest jalatallani. Tal polnud hetkel aimugi, mis jumala laps Percy on.

Percy noogutas, kui tüdruk teatas, et ta oli õigesti pakkunud. Seda polnud tegelikult tüdrukust raske välja lugeda. Percy oli juba piisavalt kogenud, et mõningaid isikuid ära tundma. "Ma lasen sul pakkuda," sõnas poiss muigega. Ta polnud kindel, et tüdruk esimese korraga ära arvaks, kuna PJ polnud erilisi vihjeid endast veel andnud, mis seoksid teda ja Poseidonit.

"Ära pane mind arvama," sõnas Xena ja naeratas lõpuks veidike. "Ma pole selles eriti hea." Ta kehitas korraks õlgu ja heitis siis pilgu poisile. "Küsimusele pole ju raske vastata." Xena oli kaalunud juba mõnikaid jumalaid, kuid ta otsustas mitte pakkuda. Miskipärast häiris teda väga mõte, et ta võiks valesti pakkuda.

"Mm... ma võin mõne vihje anda, kui soovid," sõnas poiss naeratades. Ta mõistis, et Xena polnud just väga huvitatud arvamisest või siis lihtsalt ei soovinud valesti pakkuda. PJ kaldus teise variandi suunas. Samal ajal mõtles ta, et kui tüdruk nõustub vihjega, mida tallle siis öelda.

"No mis ma nüüd siis ütlema peaksin. Okei," vastas ta lõpuks ja haaras jälle oma oksa järele. Ta avastas, et peaks seda veel natuke teritama. Justkui igaks juhuks. Xena mõtles, et ehk ei jätagi seda siia maha, sellest hakkas välja kujunema päris kasulik relv. Olgugi, et tal polnud sellega just väga midagi peale hakata. Viimasel ajal oli ta hakanud mõtlema võistlemisele. Ta polnud kunagi osalenud aga nüüdseks oli avastas ta, et see oli pea ainus viis, kus ta saaks oma võitlusvõimeid tõsiselt rakendada. Tal ei läinud neid oskusi igapäevaelus just väga palju vaja.

"Tuli ei tee mulle viga," lausus Percy väikese mõttepausi järel. Selle vihje järgi oleks tüdrukul võimalus kohe ära arvata, kes ta on. Kuid samas - Hestia lapsed valitsevad tule üle, seega jääks valikusse siiski kaks jumalat. Poseidon ja Hesti. Kui poiss märkas, et neid taaskord oma oksale keskendus, tegi sama ka poiss, kuid keskendudes oma joonistusele. Talle ei meeldinud rääkida kellegiga nii, et tema on jutule keskendunud, kuid teine vaid poole kõrvaga kuulab.

"Hmm.. Poseidion? Hestia?" pakkus ta toetudes informatsioonile, mida ta jumalate kohta teadis. Ta oli kindel, et üks neist valikutest on õige, kuid ta ei teadnud täpselt milline. Miskipärasta arvas naine, et tegu on esimesega, sest siis oleks vihje justkui raskem olnud. Ta leidis, et oleks tore tutvuda mõne Poseidioni lapsega, ta oli sellest juba pikka aega mõelnud tegelikult.

"Mjaah, pakkusid esimese variandi õieti," sõnas Percy ja vaatas tüdrukule otsa, üritades jäljendada pettunud ja kurba ilmet. Tema õnnetuseks puskas ta aga hoopis naerma. Seejärel küsis Percy: "Kaua sa juba tead, et Arese tütar oled?" PJ ise oli sellest teadlik juba pikemat aega. Selle ajaga oli ta oma võimetes tohutult arenenud ja ta oma olemusega leppinud.

"Mõned aastad," vastas ta. "Aga võitlemisoskust olen arendanud lapsest peale, koos oma õega," sõnas ta siis. Xena küll ei naernud, kuid ta muigas nüüd juba päris laialt ja mitu korda. "Ma sooviks, et ta oleks siin. Vahel tekib tunne, et miski pole õige, kui teda pole. Ilmselt ma alles arendaksin mõõgavõitlust, kui mu õde poleks mind treeninud. Aga see selleks. On sul õdesid-vendi? Ma mõtlen neid, kellega üles kasvasid." Xena küsis seda puhtast uudishimust, mis temas äkki tärkanud oli.

"Olgu," lausus Percy Xena jutu peale. Talle tundus veidi veider, et nad varem rääkima polnud sattunud, sest PJ oli laagris olnud selle asustamisest saadik peale. Poiss heitis aga mõtted kõrvale ning kuulas tüdruku juttu edasi. Ka tema tahaks oma isaga kohtuda, aga kahjuks pole see võimalik. "Ei, mu ema kasvatas mind üksi," sõnas poiss siis veidi kurva moega. Tema minevik oli Percy nõrk koht.

"Sellest on kahju," arvas Xena. Emadest rääkimine ei meeldinud naisele eriti, sest tema oma jättis ta õega maha vanasse talumajasse ja läks ise sõjaretkele. Talle oli kuulunud terve armee ja Xena oli tagantjärele irooniliselt mõelnud, et ime oli, et see üle nende ei käinud. "Kus sa üles kasvasid?" küsis ta siis ja pistis lõpuks taskunoa tagasi. Oks oli tipust terav ja hele. Xena naeratas viivuks sellepeale.

"Kodus, mis vahel minu jaoks justkui kodu polnudki," lausus poiss hooletult. Tema hääles polnud ühtegi ülbusenooti. "Andesta, aga mu minevik on mulle valus koht," pomises ta siis vaikselt juurde. "Aga sina?" küsis ta siis, lootes, et ehk tüdruk soovib endast rääkida ja Percy seda tegema ei pea.

"Mu ema jooksis armeega minema ja jättis mind õega üksinda. Kasvasime koos üles, ta oli minust vaid neli aastat vanem," ütles Xena põlglikusega. Ta vihkas oma ema selle eest, mis too tegi ega kavatsenud kunagi talle andestada. "Õde õpetas mulle kõike, mida ma eluks vajasin ja see hõlmas enamjaolt võitlemist ja lõksude tegemist loomadele, kellest sai meie õhtusöök."