Esimene kohtumine?

Alexandra astus sisse maja uksest, mis pidi kuulama tema isa lastele, keda oli hetkesel juhul kolm. Koputamise peale keegi ust avama ei olnud tulnud, seega ilmselt on tema siin viibiv poolvend kas nüüd kodust ära läinud või ei kuulnud. Loodetavasti ta ei saa nüüd näotäis sõimu, kui siia lihtsalt sisse astus. Neiu silmitses maja sisemust, mis talle täitsa meeldis. Enda spordikoti ja kohvri maha asetanud sulges ta ukse ja silmitses natukene ringi. Ta ei saanud sellele lihtsalt vastupanna ühele jalutus käigule majas, kõik tundus talle sobivat ja see lihtsalt oli tõmbav. Lisaks sellele oli ka suvine aeg, mis talle igati meelejärgi oli. Sereny oli ka natukene närvis enda poolvennaga kohtumise suhtes, mis pani teda tema helesinise kleidi äärt näppima, kuna kust ta teadis, ehk oli noormees isegi majas ja võis iga hetk kuskilt välja astuda.

OT: Perry

Percy oli just jõudnud jalutuskäigult tagasi. Poiss liikus maja suunas vaikselt viisijuppi ümisedes. Ta peatus maja ees ning valmistus just tuppa astuma, kui miski tema pilku püüdis. Keegi oli tema majaesisele puule mingi rämpsu jälle riputanud. Percy läks pahaselt puu juurde ja vaatas seda kulm kortsus. Sokk. Keegi oli puu külge riputanud soki. Tavalise roosa soki. 
Percy pööritas silmi, võttis soki äärest kinni ja viskas selle võssa. Kes tahab, võtku endale.

OT: Hahaha, sa just ei teinud seda. :D:DMine, kus ma naeran.

Alexandra süvenes vaatele, mis ruumi aknast paistis, kus ta parasjagu seisis. Teda ei köitnud ei sisustus, mis seal oli, kas sinna igahetk keegi sisse võis astuda, vaid see mis majast paistis - meri. Asi, mis koosneb vee elemendist ja mida ta jumaldab, ju siis oli see mingi osa tema isalt saadud, kuigi ta ei teadnud, kas ta isa ikka jumaldas vett nii palju. Hetk hiljem tõmbas tema pilku, keegi kes ringi jooksis, ei mitte sellepärast, et ta jooksis, vaid sellepärast, et ta oli paljas ning seda täielikult ja ka karjus tähelepanuks. Neiu turtsatas vaikselt naerda ja ei hakanud üldse süvenemagi sellesse rohkem ning keeras ennast ümber visates lõpuks pilgu ruumile, kuhu ta seisma oli jäänud. Mõeldes hetkeks juhtumile, mida ta nägi, lootis ta siiski, et see ei ole tavapärane.

OT: Tegin küll  Naer on terviseks


Percy vaatas pahaselt seda roosat sokki ning otsustas, et teeb majale tiiru ümber, igaksjuhuks, et vaadata, ega rohkem selliseid imelikke asju kuskil vedele. Kes teab, äkki leiab järgmisena kollased sukapüksid. PJ jalutas rahulikult ümber maja, kuid tema õnneks ei leidnud ta rohkem midagi märkimisväärset, peale kõdunenud WC-paberi rulli, mis ka oma koha kohe võsas leidis.

Sereny oli jõudnud heal juhul poolele majale ringi peale teha, kui väljas maja lähedal samme kuulis. See tundus kuidagi veider. Kes kõnniks lihtsalt ümber maja? Esimese mõttena jooksis talle pähe, et see võib olla mõni pervertse käitumisega nooruk, kuid lükkas selle kohe eemale või vähemalt üritas, kuna oli õhtusem aeg ja kes samas teab, kes siia kokku on tulnud. Neiu raputas pead ja otsustas maja siiski edasi uurida. Ehk talle mõjus lihtsalt palavus nii ja tekitas talle hea kujutlusvõime?

Percy oli jõudnud taas maja ette. Ta kummardus oma märkmikut võtma, kui märkas midagi veel hullemat. Tema kõrval põõsa oksal istus papagoi. Jah papagoi. Asjad võtsid aina veidrama pöörde. Percy üritas ettevaatlikult papagoist kaugemale minna, hoides samal ajal hinge kinni, kuid see ajas teda aevastama nii, et lõpuks ta kõval häälel üle õue turtsus. Tema õnneks ehmus papagoi aga ära ning kadus kui tina tuhka.

Al kuulis veidrat turtsatust väljas ja see pani teda kulmu kergitama, aina veidramaks asjad tema siin viibimisel lähevad. Kõige pealt salajane paljas isik, siis kummalised sammud ja siis veel keegi turtsub kuskil hoovis. Välja see teda siiski ei tõmmanud, et uurida, mis seal toimus või kes selle veidra ja väga ebainimliku hääle tekitaja oli. Kuid kui aus olla, siis kui inimlik Alexandra ja teised siin olevad isikud olid? Ainult poolikult.

Percyl oli juba kõrini selle päeva veidrustest ning ta võttis ruttu oma asjad ning sisenes majja. Seejärel sulges ta kindlalt enda järel ukse ja ohkas rahulikult sisse ja välja. Vähemalt kodus pidi kõik normaalne olema. Kui poiss end nagu tavaliselt köögi poole seadis, jäi ta järsult seisma ja pööras end aeglaselt ringi. Ukse juures olid maas spordikott ja kohver. Õigus, PJ oli ukse lukustamata jätnud, kuid miks vedelesid keset tuba maas võõras spordikott ja kohver. Poiss kortsutas kulmu ja muutus ärevaks.

Alexandra oli just uude ruumi sisenenud, kui ta kuulis ukse pauku ja kellegi samme. Ta mõtted liikusid just viimastele veidratele asjadele ja mõtles, et ehk on tegu sissetungijaga, kuid samas, kuna majas ei olnud, kedagi siis või see olla ka tema..poolvend. Selgitades toa sisu järgi, et ta asub elutoas, siis jättis ta uurimise sinna paika ja kõndis ruumist välja märgates nüüd isikut pisut pahura näoga tema asju jälgimas. Kui lohakas temast, ta jättis need ju keset teed. ''Vabandust, ma ei oleks tohtinud neid siia nii jätta ja lihtsalt majja sisse sadada..'' sõnas Sereny vabandavalt ja lisas siis kohmakalt ''kuid ma ei viitsinud välja tõsiselt oodata.'' Loodetavasti ei saa ta nüüd peapesu või sõimata ning ei visata siit välja süüdistades teda sissetungimises ja teiste rahu rikkumises.

Kuuldes kedagi rääkimas, pöördus Percy äkitselt ümber. Ta ehmatas kogu südamest. Seejärel jäi ta mõtlema. Kes oli see võõras? Kas tõesti tema... õde? Percy jäi lihtsalt täiesti vait ja ta pilk liikus aeglaselt üle võõra, või siis... mitte nii võõra. Ta ei leidnud endas selgust. Kui see oli tema õde, siis mida ta peaks tegema? Poisil jooksid juhtmed kokku ning ta seisis peaaegu, et kivikujuna ja vaatas tüdrukut. "Percy Jackson," pomises ta lõpuks.

''Alexandra Sereny Bryant.'' sõnas ta tutvustuseks enda nime, kuid mida edasi teha ta ei teadnud. Kuidas rääkida oma vennaga, olgu poolvennaga, kuigi see on peaaegu sama võrdväärne nagu vend, kellest sa saad teada 17.aastat peale oma sündi. Ruumis või noh terves majas oli vaikus, ta ei teadnud mida öelda, sest ta ei teadnud, kuidas Percy sellesse suhtuda võib.

Percyt häiris vaikus. See oligi tema õde. Tema päris enda poolõde, keda ta näeb esimest korda 19.aasta jooksul. Kellest ta polnud kordagi aimugi. Mitte hetkekski.
"Wow.." lausus poiss lõpuks ja kergitas kulme. "Niiet.. ühesõnaga.. sa oled mu õde?" küsis poiss, suutes mitte seda enam uskuda. Tal ongi õde. Lihast ja luust õde.

''Poolõde tegelikult, aga kuidas..sa ka ei võtaks.'' sõnas neiu õlgu kehitades õrn naeratus näol. Ta oleks heameelega noormeest kallistanud või midagi, aga see oleks temast pisut imeliku mulje jätnud, seega jättis ta idee sinna paika ja suundus hoopis enda kohvri ja koti juurde.

Ka Percy oleks esimesel võimalusel oma poolõe "surnuks" kallistanud. Ta oli niivõrd rõõmus. Kuid veidi tundus talle see kohatu, seega jäi mõte ära. Kui tüdruk oma koti ja kohvri juurde suundus, küsis poiss: "Tegid juba majale ringi peale?" Kui oli, siis Percyl oli vähem vaeva vaja talle kõike ära näidata ning ta õde oleks saanud kohe oma asju lahti pakkima minna.

''Jah, tegelikult peaaegu, kuid saan hakkama. Pole meeletult suur.'' sõnas neiu naeratades sättides oma spordikotti endale õlale. Ta kavatses need esialgu lihtsalt oma tuppa viia, kuigi sinna kanti ta ei ole jõudnud ning tal ei olnud aimugi milline see tema oma võiks olla, kuid küll leiab.

"Ma näitan sulle sinu tuba," sõnas Percy ja naeratas oma õele. Ta läks ees kuni jõudis lõpuks ühe ukseni. Poiss avas ukse ja lükkas selle pärani. Seejärel astus ta tee pealt eest ära. "See tuba kuulub siis sulle," lausus PJ. "Kui midagi tahad, siis leiad mu köögist," lisas ta, kuid jäi veel veidikeseks sinna, kui tüdruk midagi öelda tahab.

''Ma arvan, et ei ole midagi vaja ja nii kui nii ma hetkel lahti ei hakka pakkima. Ma loodan, et siin eksisteerib külmkapp, kuna mu kõht on meeletult tühi.'' lausus Sereny visates enda spordikoti enda voodile ja jättis kohvri sinna samma kõrvale.

"Varusin hiljuti just küllaga toitu," sõnas poiss siis. "Mul on ka kõht tühi, läheme täidame oma sõbrakesi veidi?" küsis poiss siis muigega ja seadis esimesed sammud köögi poole. Vaikselt võis kuulda ka, kuidas poisi kõht korises, ta oli tõesti näljas juba mõnda aega.

''Hea meelega.'' muigas Ser ja kõndis ka köögi poole, kuhu ta ennist ka pilgu oli suutnud visata. Sinna jõudes trügis ta ebaviisakalt noormehest mööda ja avas kapi. Kuna ta märkas esimesena muna, piima ja vorsti, siis otsustas neiu teha omletti. Vähemalt endale, kui tema poolvend seda ei söönud. Ta võttis rahulikult asjad ja ladus need köögi kapipeale ja otsides ka lisaks juustu. Talle meeldis seda ka omletile lõpus lisada.

"Las ma pakun..." sõnas Percy muiates, kui tüdruk asjad välja võttis. "Kanakotletid eksole?" küsis ta ja naeratas siis. Tegelikult ta muidugi võis aimata, et tüdruk soovis omletti teha. Ilmselgelt ei saa vorstist, piimast ja munast kotlette teha. Võib-olla kuidagi mingit moodi isegi saaks, aga Percy küll erilisi võimalusi ei teadnud. "Kui panni soovid, siis need kohe sinu juures all kapis."

''Kui munade asemel oleks kana hakkliha ja piima ning vorsti asemel maitseained, siis miks mitte.'' lausus Alexandra muie huultel mänglemas ja otsis siis ka panni altkapist välja. ''Ja kust siit kaussi leiaks ning kas soovid ka?'' uuris tüdruk.

"Munade..." lausus Percy ja purskas naerma. Ta isegi ei teadnud, miks ta mõtlemine nii vasakule tolleks hetkeks vääratas. "Kausid, taldrikud ja muu jama on su pea kohal kapis ning jah, kui sa nii tore oleksid, siis sa võid minulegi teha," sõnas Percy ja saatis õe poole oma perfektse naeratuse. "Ma oleksin väga meelitatud."

''Sa mõtled liiga palju mööda.'' sõnas neiu, kui sai aru, mille üle vend naeris. No jah, vahest lihtsalt juhtus nii. Tüdruk otsis kapist sobiva kausi ja võttis 4 kanamuna, mis ta kaussi lisas ja siis edasi toimetades. Panni ta pani nii kauaks sooja lisades sinna ka õli. Tüdruk sega korralikult vajalikud toiduained.

Vähemalt keegi, kes oskab süüa teha... mõtiskles Percy kui tema õde vaikselt toimetas. Ta jälgis teda ja naeratas omaette. Poiss oli justkui endiselt õnnest halvatud. Kui PJ mõnda aega seal tegevusetult õde oli jälginud ja ta kõht endast jälle märku andis, avas poiss külmiku ja võttis sealt ühe porgandi. Lihtlabase porksi. Pikk, üsna peenike, oranži värvi. Seejärel hammustas poiss sellest esimese ampsu, aga tänu sellele, et porgand külmkapis seisis oli see päris külm niiet PJ pani selle lauale seniks, kuni see veidi soojeneb.
OT: Logical.

Tüdruk jälgis hetkeks noormehe tegemist ja naeris vaikselt enda ette. Tegelikult nägi see väga naljakas välja. Tüdruk küpsetas omletti edasi lisades sinna ka vorstitükid. Mõne aja pärast keeras selle ümber ja küpsetas ka teiselt poolt pannes küpsenud poolele juustu viilud. Mõne hetke pärast tõstis ta selle taldrikule otsides ka noa ja kahvli ja asetades selle noormehe nina alla. ''Head isu!'' sõnas ta viisakalt ja asus ka endale küpsetama.