Maasikaraksus

Oli juba suhteliselt pime õhtu kui Cecilia igavusest mööda laagrit ringi kolas. Kuna ta oli siia alles saabunud ei teadnud ta siit mitte kedagi ja üksi toas passimine ei olnud talle kohe üldse meelepärane.
Märkamatult oli Cece jõudnud mingi aiaga ümbritsetud ala juurde. Telefoniga valgust näidates selgus, et tegemist oli maasikapõlluga, mis oli ühtlasi ka laagri tuluallikaks. Järsku tabas neidu kohutav maasikaisu. Silmates ümbrust ja mõistes, et sellisel hilisel tunnil vist väga kedagi selles laagriosas nagunii ei liigu otsustas Cece üle aia ronida ning oma isu täis süüa. Neiu lähenes aiale, asetas käed võreaia äärele ning hakkas sealt üle ronima, kuid neiu jalg takerdus kuidagi võre vahele ning kogu üritus lõppes sellega, et Cece leidis end küll teisel pool aeda, kuid oli põhimõttelisel näoli mullahunnikusse kukkunud.

OT: Percy

Percyle meeldis käia kord nädalas maasikaraksul. Ka tol õhtul oli ta sinna teel. Poiss läks ühe pöösa tagant aiapraost sisse ja hakkas mööda põlluäärt oma lemmikvaoni kõndima. Seal olid tema meelest kõige paremad ja suuremad maasikad. Poiss kuulis korraks imelikku häält, millele järgnes matsatus. Percy ei näinud, kuid kui järgnes vaikus, kiirustas ta end tagant ja jooksis tasakesi edasi. Korraga takerdus poisi jalg ning ta lendas põlluäärde ninali maha. Poiss oigas ja ajas end istuli.

Cece ajas ennast aeglaselt istuli ning kirus endamisi kõike, mis vähegi pähe tuli. Vähe sellest, et ta näoli mullahunnikusse maandus, rebenesid kukkumise käigus ka ta teksad põlvepealt katki, rääkimata valge pusa küünarnukkidest, millel nüüd tumedad laigud asetsesid.
Järsku kuulis Joy kellegi oiet, mis teda esijalgu kohutavalt ehmatas. Kas tõesti on sellel põllul mingi valve? Uudishimust põledes tõusis neiu maast püsti ning hakkas vaikselt liikuma suunas kust oiet oli kuulnud. Jõudnud piisavalt lähedale ja nähes kedagi maas istumas tuli talle kohutav naeruhoog peale, mida ta igati tagasi üritas hoida. Joy tõmbus läedalasuva põõsa varju, et maas istuja silmadele märkamatuks jääda, kuid naeruhoog paisus nii suureks, et lõpuks lagistas neidis põõsa taga istudes kõva häälega naerda. Kas tõesti oli kedagi tabanud maasikaisu pärast sama saatus nagu tedagi?

Percy ehmus kui kellegi naeru kuulis. Kuna oli üpris pime, pidid ta silmad veel veidi ümbrusega harjuma. Poiss pöördus hääle poole ja märkas pöösa varjus ühte neiut. Percy teda esimesel hetkel koha kindlasti ära ei tundnud. Võib-olla polnudki nad veel kohtunud. Poiss ajas end püsti ja küsis muiates: "Jäin vahele?"

Joy lõpetas naermise kui kuulis kedagi rääkimas. Veidi hiljem sai ta aru, et küsimus oli suunatud talle. "Ee, suht." ütles ta tõsise häälega. "Hiilida sa igatahes küll ei oska," lisas ta seejärel järjekordse naeruturtsatusega. "Aga sa võid ennast sellega lohutada, et ega ma parem pole," seda öelnud tõusis neiu põõsa tagant püsti ning liikus noormehele veidike lähemale, et hääl näoga kokku viia.

"Selle esimese matsatuse põhjustasid siis sina?" küsis poiss kergelt naerdes, kui tüdruku vihjest aru sai. Percyl oli oma kohmakuse pärast küll veidi piinlik, kuid kui võõra tüdrukuga midagi sarnast juhtus, polnudki asjalood just kõige hullemad. Percy üritas pimedas aina harjuda ja aeglaselt võis ta juba tüdrukut paremini näha. Järsku tahtis poiss aga omale tõelise näolaksu anda. Ta oli otsustanud ennast tutvustada. "Percy Jackson," lisas ta veel kiiresti ja naeratas veidi ebakindlalt.

"Ega mina süüd polnud, et nii pime on ja see aed kõrgem on kui esialgu tundus," puhkes Cece uuesti naerma mõeldes oma feilile üle aia ronimisele. Neidis hõõrus kergelt oma valutavat ja veidi katkist põlve, kuid peagi ajas end uuesti sirgu ning nüüd oli ta võimeline ka noormehe nägu ülejäänud pimedusest eristama. "Cecilia Joy Walsh," tutvustas neidis ennast täispika nimega. "Sõpradele Cece või Joy," lisas ta veel naeratades igaks juhuks juurde. Täisnimega ei kutsunud teda viimasel ajal enam peaaegu keegi.

"Sa kukkusid aia otsast alla?" küsis Percy hämmeldunult. Tema poleks vist elu sees hakanud pimedas üle selle aia ronima. Järelikult oli kaks võimalust - see tüdruk oli kas hull või ta ei näinud kuhu ta ronis. Veidi mõeldes oli tegelikult ka veel üks võimalus, tal oli ronimisanne, et üldse aia otsa julges ja suutis ronida. See oli ikka oma 2 meetrit kõrge, et enamusi isikuid põllult eemale hoida. "Cece seljuhul," lausus Percy ka lõpuks naeratades, kui tüdruk ennasti tutvustas. "Võid mind PJ'ks kutsuda või kuidas soovid. Percy kõlbab ka."

Cece turtsatas taas naerda. Nüüd tundis ta ennast ikka ülitobedana. Tõesti, kes võtaks ette sellise ekstreemronimise ainult mingi maasikaisu pärast? Aga muidugi Cecilia Walsh! Õnneks jäid seekord kõik kondid terveks. "Tegelikult ma tahtsin katsetada, kas ma juba lennata oskan," vastas ta muigega. "Maasikatel oli siin muidugi ka oma osa," lisas ta veidi vaiksema häälega juurde. "Seljuhul kutsun sind PJ'ks,"

Percy naeris tüdruku vastuse üle. Aga seejärel muutus ta tõsiseks. Kui tüdruk tõesti sealt ülevalt alla lendas siis... "Kas sa jäid terveks ikka, kui sa sealt ülevalt alla lendasid? Pauk oli päris kõva," lausus Percy hämmingus. Tüdruk oli praegu ju elus ja terve. Ta pidi siis ikka korralik õnneseen olema, kui kõik kondid terveks jäid.

OT: Ok see üks lause oli vähe vasakule jälle  

"Pole mul häda midagi, peale selle, et lennata ikka ei oska," naeris Cece. "Ja noh, kruvid logisesid mul ilmselt juba enne," ütled neidis vaevukuuldavalt veel juurde. Joy imestas isegi, et nii kõrgelt kukkudes mingeid suuremaid vigastusi ei tekkinud. Kaitseingel oli vist seekord õigel ajal õiges kohas. Põlvest küll immitses natuke verd tänu kivile, mis selle alla oli kukkudes jäänud, kuid pimedas polnud sellest aru saada ja ega see väga häirinudki.

"Sul on siis väga hoolas kaitseingel, ma näen," lausus Percy muiates. Kui ta ise oleks sealt alla lennanud, siis poleks poisist arvatavasti enam midagi väga alles. Ilma veeta muidugi. Kui aga tema käeulatuses oleks vett, lendaks ta sealt 2 meetri kõrguselt muretult alla. Kuigi vabatahtlikult siiski vast mitte. "Aga kui nüüd sellele tagasi pöörduda, et me mõlemad oleme siin põllul ja väga põnevat moodi, siis ma oletan, et sa ei ole siin just kõige puhtama südamega praegu, kui sul on õnnestunud juba mõni maasikas haarata?" küsis Percy seejärel laialt naeratades. Ta lootis, et tüdruk polnud siia lihtsalt tulnud selleks, et mitte maasikaid võtta. Sest poisil oli see kindlasti plaanis, aga keegi võõras ei tohtinud sellest teada saada, kui ta ise sellese parasjagu sekkunud polnud.

"Kui aus olla, siis pole ma maasikateni veel jõudnud. Olin pigem nagu alla kukkumisega ametis ja siis kuulsin sind," lausus Cece muiates ning uuris veidike ümbrust. "Ja nüüd raudselt selgub, et sa oled hoopis mingi valvur siin ja tõmbad koti pähe ja viid piinakambrisse," naeris Joy mõtte üle, mis talle hetkeks pähe turgatas ja muidugi pidi ta selle mõtte ka kõva häälega välja ütlema.

"Jah, ma tegelikult olen üks kuri valvur. Hiilisin siia öösel, et maasikaid sööma minna, aga tegelikult südames lootsin, et keegi jääb vahele ja saan talle tappa anda, eksole," lausus Percy ja muigas. "Ei, tegelikult olen ma siin vaid parimate maasikate pärast."  Poiss ajas end ka lõpuks püsti ja tegi ümbrust piiludes kindlaks, et nad olid seal üksi.