Sulps

Päev oli mõnda aega juba kestnud - päike oli päris palavaks muutunud ja väljas oli täiesti valge. Kaste oli murult kadunud ja Valira oli otsustanud minna metsa, et oma õrna nahka päikese eest veidigi kaitsta. Ta ei soovinud jälle lõpetada punasena nagu mõni vähk.
Metsas veidi aega ringi jalutanud ja nautinud sealset rõskust viis tee ta lõpuks jõeni. Madala põhjaga, kuid suhteliselt jahedaveeline veekogu oli just täpselt selline koht, mis tundus igati mõnusana, et selle kaldal olla. Siiski plika eriti kauaks kaldale ei jäänud.
Ira võttis tossud jalast ja sikutas oma liibuvate pükside sääred nii palju üles, kui võimalik oli, ning läks siis jalgupidi jahedasse vette. Päike säras seal kohas talle küll otse selga, kuid selga varjasid ta juuksed ja mõnda aega pole nii hull ka, nagu tüdruk otsustas. Siletate kividega jõepõhi oli igati mõnus jalatalla all.

OT: Xena

Xena oli metsa tulnud. Ta oli just ühe jänese lõksu püüdnud. Muidugi oli ta looma niipea vabastanud, kui ta avastas. Xena testis lihtsalt oma uusi oskusi ja väikesed jänesed langesid mõneks ajaks ohvriks. Naisele endale see erilist muret ei valmistanud. Ta nägi eemal üht jõge ja otsustas käsi ja nägu pesta.
Xena sörkis veeni ja hakkas juba käsi vette panema, kui nägi üht tumedapäist tüdrukut jalgupidi vees. Ilm oli üpris palav ja tundus, et too tüdruk oli end jahutama tulnud.
Xena muigas endamisi ja võttis seljast oma sõjarüü pealmise osa. Täna oli ta otsustanud seda rüüd kanda, ta ise ka ei teadnud täpset põhjust. Naine jäi niisiis kergest kunstnahast rüü väele, mis meenutas veidike kleiti. Ta hüppas vette sellise plärakaga, et pritsis jalgupidi vees olnud tüdruku pooleldi märjaks.

Seejärel ta muigas uuesti. "Vabandust, ma ei märganud sind." Ta oli täiesti teadlik, et tüdruk nägi, kuidas Xena teda enne vaadanud oli.

Selles madalas jões võis hüppamine küll veidi valurikas olla. Valirale tuli vesi muidugi üllatusena, missiis, et ta oli vahepeal seljataha vaadanud ja registreerinud kellegi veel jõe äärde jõudmise. Tüdruk tardus hetkeks ja vaatas uskumatult vett oma ees, enne kui naise poole pööras, pooled juuksed sorgus ja teised veidi puhvis ja kohevad nagu peale pesu ikka.
"Ega mind on jah raske märgata selle mustendava metsa taustal," iroonitses plika veidi pahuralt ja raputas end, nii, et vett igas suunas pritsis. Nii palju jahutust tal siiski vaja ei olnud. Tegelikult oli ta suhteliselt hetke pärast juba teisele andestanud. Too oli ikkagi mõistnud vabandust paluda ja vesi polnud päris tappev ka.

"Juhtub," kostis Xena ja muigas veel laiemalt. "Sulle kulus see vesi ära. Ma arvan, et sina selles madalas vees ujuma ei läheks. See polegi siin keskel nii madal muideks." Ta ujus kalda poole ja umbes meeter enne tüdrukut oli ta juba põlvini vees. Ta raputas end veest kuivemaks ja vaatas siis ringi, silmates kaldal üht suuremat sorti kivi. Ta istus sellele ja lasi päiksel end kuivatada. Siis heitis ta pilgu oma rüü pealmisele osale ja mõõgale, mis sealt alt paistis. Xena osutas viimasele ja sõnas: "ära muretse, ma pole mõrvar. Kõigest üks Arese sohilastest." Ta naeratas irooniliselt.

"Ei läheks. Aga kas sa selle peale mõtlesid, et ma võib-olla ei taha märjaks saada? Hakkab külm veel metsas niimoodi," jageles Valira edasi, kui teine talle selleks juba põhjust oli andnud. Tüdruku toon võis kõlada solvunult, kuid tegelikult polnud tal sooja ega külma, kas ta on märg või kuiv, kuni on päev. Kui märjana väga ebamugav hakkab, võib alati riideid vahetama minna. Maja polnud nii kaugel ka.
"Ega ma seda arvanudki ausalt öeldes, siin liigub igasugu rahvast ja pika peale harjub ära," sõnas Ira veest välja tulles ja kalda murule pikali visates, lastes üksikutel päikesekiirtel, mis temani jõudsid, end kuivatada. "Arese, mis?" kordas Ira, silmad suletud. "Kas ta on sõjajumal?" küsis tüdruk igaks juhuks. Ta polnud oma mälus liiga kindel ja seda oletas ta ka rohkem võõra mõõga ja rüü põhjal. Athena lapsed olid ka sõjanduses head tegelikult võinii, aga Arese tütar oli ise öelnud, kelle jagu ta on.

"Arese jah," kordas Xena veidike trotslikult. Ta mingil määral armastas, mingil määral vihkas seda, kelle laps tema on. Talle meeldisid enda oskused ja see, et need arenesid iga päevaga aina rohkem. Kuid see, kuidas jumalad oma lapsi sigitasid ja siis nad täiesti tähelepanuta jätsid, oli Xena meelest naeruväärne. Igaüks peaks hoolima enda lastest. "Ja sina?" uuris naine siis viisakusest, sest tüdruk oli temas huvi äratanud. Tal oli iseloomu ja Xena nautis seda.

See oli suhteliselt kummaline neist tõesti, aga noh, nad olid jumalad ja tegid, mis tahtsid, eks ole. Omavahel sigitasid nad ka igasuguseid ja siis sõid neid ära või needsid või tegid midagi muud, mis pähe tuli.
"Hermese," vastas Valira. Ta ei hoolinud eriti sellest, et tuli välja, et ta isa hoopis jumal on. Alguses oli ta paraja vapustuse osaliseks saanud, kuid mida aeg edasi seda rohkem ta avastas, et teda tegelikult tõesti väga ei huvita. Asjalood polnud tema jaoks siiski nii palju muutunud. Ta oli alati elanud ilma isata ja nüüd polnud tal ka just väga suurt probleemi sellest üle saamisega, kes ta isa on. Ja sisuliselt mees siiski oli tema ja ema maha jätnud, nii et keegi polnud talle ka valetanud.

"Ahsoo," kostis Xena. "Sulle meeldivad lõksud?" küsis ta siis, toetudes kogu informatsioonile mida ta Hermese kohta teadis. Ta mõtles, et võiks tüdrukule enda jänese oma näidata, kuigi see polnud suurem asi. Talle hakkas tüdruk aina rohkem meeldima. "Ma olen Xena," lisas ta veidikese aja pärast. Olgu siis juba ära tutvustatud.

"Sõltub," vastas Valira. Talle ei meeldinud ise lõksu langeda ja talle ei meeldinud, kui need olid nii keerulised, et ta suurema tõenäolsusega ennast neid üles pannes ära tapaks. Mitte, et ta oleks väga palju lõksudega tegelenud, aga ta kujutas elavalt ette.
"Valira," vastas Ira oma nimega, kui oli teise oma kiiresti korranud, kuna nii jäid nimed veidi paremini meelde.

"Hea küll. Minu oma tahad näha? Lõksu ma mõtlen. Või on sul midagi paremat teha?" küsis Xena seepeale. Tal oli vaba aega küllalt ning seetõttu arvas ta, et ehk aitab see aega sisustada. "See pole siit kaugel, üldsegi mitte. Vaid mõnisada meeter puude taga," lisas ta kinnitamaks, et ei pea mingit retke ette võtma. Mingil määral lootis ta, et ehk Valira tal mõnd uut oskust arendada või õpetab talle koguni midagi. Aga see oli väike lootus kuskil sügavale ning naine ei keskendunud sellele eriti.

"Jah, võib küll," arvas Valira Xenale korraks õrnalt naeratades. "Eip, mul pole midagi tarka teha," lisas ta veel pead raputades ja ajas end püsti, korjates üles ka oma tossud, kuna ta ei tahtnud neid maha jätta. Kenad tossud olid, jaa, mugavad ka. "Lähme?" küsis Ira siis, kui oli juba võtnud suuna mingil määral metsa poole.

"Jah, oota korra," sõnas ta ja tõmbas rüü kiirelt peale ja kinnitas mõõga vööle. "Selle rüü andis mulle mu õde. Ära pane tähele, et ma erinev välja näen." Ta kinnitas veel oma jalanõud ja sõnas siis: "Nüüd võib minna." Ta naeratas ja nad hakkasid minema. Xema mõtles pingeliselt teistele lõksudele, mis ta siia lähedsle pannud oli.

"Kena rüü," arvas Valira, jälgides kuidas Xena selle selga pani. Tema enda arust oli rüüdega liiga palju jamamist, need kaalusid palju ja tundusid muidu ka suhteliselt ebamugavad, aga samas, kui see elu ära päästab korvab vast muu jama. Kui Arese tütar valmis sai astus Ira tema järel puudevahele.

Xena tuletas meelde igat lõksu, mida ta siia üles oli pannud. Val kõndis temast natuke eespool ja naine avastas järsku, et ta on ohtlikult lähedal ühele rebaselõksule.
"Stopp!" hüüatas ta valjult ja tõmbas hoobilt tüdruku tagasi. Seejärel võttis ta maast ühe suuremat sorti kivi ja viskas selle täpselt sinna, kuhu Vallie oleks just astunud. Lõks avanes ja suur nöörivõrgistik langes puult kivile, mis tundus selle all nii tobedalt väike.
"Vabandust, see tuli mulle viimasel hetkel meelde. Ma tean, et sul on see lõksude tajuvus olemas niiet nüüd kui sa tead et neid siit leida võid, sellist asja edasipidi vist ei peaks juhtuma." Ta naeratas ja astus rajalt veidi paremale ning jätkas edasi sammumist.

Valira võpatas õrnalt, kui Xena ta tagasi tõmbas ja siis mingid nöörid pisikese kivi peale kukkusid, pannes tüdruku veel paar sammu tagasi astuma, et mitte nööriotstega vastu nägemist saada. "Ma peaksin tundma rohkem.. Vaimseid lõkse. Vähemalt nii on rääkitud, ma pole kindel," lausus Ira õlgu kehitades ja silmitsedes ümbrust, püüdes aru saada, kuidas lõks oli üles pandud ja kuidas see reageeris. Ta polnud kõiki oma võimeid eriti praktiseerinud. Natuke, aga mitte palju. Rohkem tegeles ta keemia ja jookidega, kuna need tõmbasid teda rohkem.

"Ahsoo," kostis Xena. "Ma ei teadnud täpselt." Nad jõudsid selle õigeni, mille ohvriks oli uus jänes langenud ja rabeles nüüd seal okstevõrgustikus. Xena lõikas ettevaatlikult oksad äärest lahti ja jänes pani tuhatnelja elu eest jooksma. "Ja läinud ta ongi," pomises naine ning sidus oksad jälle kinni ja lükkas sügavamale maasse, tõmmates sellele peale veel väikese kihi sammalt. "Mm... Siin see ongi," sõnas ta siis tüdruku poole pöördus.

Valira jälgis vaikselt jänest, kuni loom kinni oli ja saatis teda kiire pilguga ka jooksul. Kui jänes läinud oli pöördus ta samasuguse vaikuse vaatama, mida Xena tegi. "Ma arvasin, et lõksud enamasti vigastavad loomi," lausus Ira. Tähendab, sellel jänesel ei olnud ju eriti midagi viga olnud? Jalgupidi kuhugi puuotsa lendamine tundus küllaltki valurikas ja suurem osa lõkse olid tema silmis just sellised, või siis need rauad. Karurauad? Need, mis klõps kokku läksid ja õnnetu looma oma hammaste vahele surema jätsid. Sellised, nagu too võrguga, olid ka tegelikult midagi, mida tüdruk ette oskas kujutada.

"Need ei peaks. Vaata-" Xena osutas käega ühe tihedama koha peale oksavõrgusgikus. Seal oli veidike sammalt. "-Loom pigem ehmub, aga see ei tee talle midagi. Ma olen jälginud väga mitmeid jäneseid siia langemas ja kellegil neist pole midagi viga olnud. Mu lõksude on ainus probleem on see, et varsti kaovad siit kandist jänesed niimoodi ära. Ma arvan, et nad ei taha sellesse kohta tagasi tulla, kust nad surmahirmus pögenenud olid," sõnas ta. "Ära minust nüüd halvasti arva. Ma lihtsalt... rakendan enda oskusi päriselus, kuigi sellel pole just põhjust või siis... tulemust. Ma ei saa istuda ju kodus nende oskustega mitte midagi peale hakkamata. Väiksena me õega ainult nii süüa saimegi ja noh, see on pooleldi mu elustiiliks kujunenud," sõnas ta ja kehitas kurvalt õlgu. Naine oli alati mõelnud, milline ta oleks, kui tema lapsepõlv selline poleks.

Valira lihtsalt kuulas ja jälgis, ning muigas siis tahtmatult, kui Xena end välja vabandama hakkas. "Ma pigem lihtsalt mõtlen, et kui sa praktiseerid ainult selliste kasutamist, mis viga ei tee, kas sa siis vajadusel oskad luua ka midagi, mis sajaportsendiliselt viga teeks," lausus tüdruk. Mingis lahingus võis ju äkki vaja minna, või siis vaenlaste püüdmiseks. Kunagi ei või teada. Mingi koha kaitsiseks olid ka veidi rohkem efektiivsed siiski sellised, mis lihtsalt kinni ei hoidnud vaid ka otsa peale tegid. Muidu võib vaenlane ju välja pääseda ja see pole väga tore ilmselt.

"Ma olen viga teinud kah. See tähendab, ma oskan teha lõkse, mis on vajadusel ka surmavad. Ühes lahingus pikka aega tagasi.. Ma tapsin ühe mehe." Xena krimpsutas nägu. "Ma ei naudi tapmist seega hetkel kõlbavad need lõksud üpris hästi. Kuid kunagi ei või teada, ehk pean sinulegi mõne sellise seadma, et sa mu saladusi välja ei lobiseks." Ta muigas oma nalja peale natukeseks ja istus siis maha. Siis osutas ta kaugemale metsa. Ta mõtles kohta siit ikka tükk maad eemal ja tegelikult polnud seda näha. "Seal vajub, loomad hoiavad sellest kohast enamjaolt eemale, aga ideaalne vesiliiv on garanteeritud. Seal sai kord nalja, aga tegelt on ohtlik koht."

Valira kuulas jälle vaikselt ja toetas end vastu üht puud, tehes enne kindlast, et tüvel pole midagi, mille vastu ta minna ei tahaks. "Eks ma siis ole ettevaadlik," arvas Ira. Nende saladuste välja rääkimise kohapealt, kuigi ta oli suhteliselt kindel, et veel ta küll ühtegi ei teadnud. Ja kui ta ka kunagi mõned teada saab siis ilma mõjuva põhjuseta ta neid ilmselt nagunii kellegile edasi ei räägi. "Äge," arvas tüdruk vesiliiva jutu peale ja kiikas sinna poole, kuhu Arese tütar osutas. Kambaga oleks võinud täitsa minna, kõigile mingid nöörid ümber ja okste külge ja siis osad kaldale ootama, et neid välja tõmmata pärast.

"Tahad näha? Me vöime sinna oma retkega minna küll, aga selleks läheb vähemalt pool tundi, et kohale jõuda," selgitas Xena. Talle meeldis ekstreemsus ja naine arvas, et äkki ka Irale. Seejärel mängis ta sõrmedega kivil mingit viisi mida ta oli kuskil kuulnud. "Hush now, my little one.. Please don´t you cry.." laulis ta vaikselt. "See on laul, mida õega alati laulsime, et saata ära meie tapetud looma hinge. Ma tean, et see kõlab sõgedalt, aga see oli ainus, mis mind kuueaastasena süütundest päästis." Ta oli kurva moega, aga miskipärast kindel, et Ira mõistab teda paremini, kui mõni teine inimene.

"Davai," arvas Ira üpris rõõmsalt. Aega tal oli, ega midagi peale niisama igal pool ringi koperdamise ta eriti ei teinud. Mõnikord õppis ka siin-seal midagi. Enamasti siis, kui kästi. Vallie võis mõnikord kuulata inimeste südamepuistamist, kuid liiga pikalt ta seda siiski ei talunud. Alati. Mõnikord kui tal endal kurb tuju oli, olid asjalood teised. "Kuueaastasena?" kordas tüdruk üllatunult. Kas ta oli kuskil metsas elanud, kuni ta laagrisse veeti?

"Jah, umbes sel ajal ema meid õega maha jättis. Pidime vanas talumajas isepäi hakkama saama, seltsiks vaid vahel külaskäiv naabertalu naine, kes küll hoolis, aga tal oli oma pere, keda toita. See oli imelik, et keegi ei hoolinud, kuid noh... ju nad siis nõustusid sellega, et kasvame üles kahekesi. Mu õde oli tollal kümme, aga ta mõtles juba nagu vähemalt 15-aastane. Mina seevastu.. olin rohkem hirmunud ja vihane, kuid ma ei tahtnud kunagi loomadele haiget teha. Kui sain 16, osalesin esimeses lahingus kellegi suvalise armees. Ma olin nii noor ja juba verevalamise keskel. Nüüd on sellest möödunud vaid neli aastat, aga mulle tundub see kauge minevikuna. Ma elasin piirkonnas, mis oli kõvasti maas 21.sajandist, seega oli kõik see üpris võimalik," lisas ta, et Ira ei imestaks. "Noh, ma rääkisin sulle enda loo, nüüd on sinu kord."
Seejärel astus ta edasi, et leida õiget teerada vesiliiva juurde.

Ira kulm oli pisut kortsus, kui ta Xena juttu kuulas ja siis tüdrukule järele astus, kui too liikuma hakkas. Kus kohas Xena elanud oli? Tähendab, mis maal?
"Sa tahad minu lugu kuulda?" küsis Valira tahtmatult naerdes. "Mu lugu pole mitte midagi erilist. Kasvasin üles teadmisega, et issi jättis mu ema maha ja on üks igavene värdjas. Mul oli tohutult palju emapoolseid sugulasi kes kõik meid pidevalt külastasid. Ei saaks öelda, et mul millegist puudust oleks olnud. Kolm aastat tagasi sattusin siia laagrisse ja enam-vähem ongi kõik," sõnas tüdruk muretult. Muidugi olid omad segased põhjused ka sellel, miks ta esimesel korral üldse kodust ära jooksis ja üleüldse sattus sellisesse olukorda, et teda laagrisse lohistada tuli. Kuid tal polnud väga tahtmist nendest rääkida. Ta polnud palunud Xenal endale nii palju rääkida. Tema ära jooksmise põhjused polnud ka mitte nii väga tähtsad. Ta tahtis lihtsalt veidi aega endale ja oma põletavale kirele keemia ja üleüldse igasuguste segude vastu. Kodus oleks liiga ohtlik olnud, mõni väike nõbu või kurat teab kes oleks võinud viga saada.
Sisuliselt ta lasi jalga selleks, et kuskil koopas erinevate ainetega eksperimenteerida. Tal oli sõpru ka isegi, kes kaasa lõid ja aitasid tal asju turki panna kooli keemia klassist. Alati mitte nende kooli keemia klassist.